MUUSEUMI AJALUGU

Ajaloomuuseumi eellugu ulatub 1802. aastasse, kui Tallinna raeapteeker Johann Burchard (1776–1838) pani aluse oma kollektsioonile Mon Faible (minu nõrkus – pr k). Kogumise inspireerijaks sai üks kunstipäraselt marmoreeritud lihavõttemuna, esimeseks eksponaadiks aga hiina oopiumipiip. 1822. aastal pani Burchard Mustpeade hoones välja „Antikviteetide ja harulduste“ näituse, esimese omataolise Tallinnas.

1842. aastal asutati Tallinnas baltisaksa teaduslik selts – Eestimaa Kirjanduse Ühing (Estländische Literärische Gesellschaft), mille üheks eesmärgiks sai muuseumi loomine „kodumaa süvendatud tundmaõppimiseks tema ajaloo, kunsti, tootmise, tehnoloogia ja looduse uurimise kaudu“. Kahekümne aasta jooksul tekkisid rikkalikud kollektsioonid, mille põhjal 1864. aastal avati Kanuti gildi hoones EKÜ Provintsiaalmuuseum.

1911. aastal ostis EKÜ palee Toompeal Kohtu tänaval, kus muuseumi tegevus elavnes murranguliselt. Kubermangulinna ainus muuseum sai oma üldharivate loengute ja näitustega Tallinna kultuurielu tähtsaks keskuseks.

Eesti Vabariigi (1918–1940) tähtsaimaks muuseumiks kujunes 1909. aastal rajatud Eesti Rahva Muuseum Tartus, kuid ka EKÜ muuseum säilitas oma väärtuslike kollektsioonidega olulise positsiooni. Jõudsalt kasvasid arheoloogiakogu, loodusteaduslikud ja kultuuriloolised kollektsioonid ning arhiiv.

1940. aastal pärast Eesti inkorporeerimist Nõukogude Liidu koosseisu, toimusid suured muudatused ka EKÜ muuseumis. Muuseum riigistati ja selle baasil loodi Eesti NSV Riiklik Ajaloomuuseum. Osa varadest jaotati teistele muuseumidele. Loodusteaduslike kogude põhjal loodi iseseisev Eesti NSV Riiklik Loodusmuuseum. Sõjajärgseil aastail ruineeris muuseumi tugev ideoloogiline surve. Lisaks muuseumitöötajate represseerimisele viidi läbi nn „kahjulike“ materjalide kõrvaldamine, mille käigus tuli hävitada kõik, mis meenutas omariikluse aega. Põhifondid, millest nii mõndagi hoiti alles tänu koguhoidjate isiklikule entusiasmile, on siiski suures osas säilinud.

1952. aastal kolis muuseum praegusesse asukohta Suurgildi hoones.
1975. aastal liideti muuseumiga Maarjamäe loss, kus 1987. aasta detsembris avati Eesti NSV Ajaloo- ja Revolutsioonimuuseum. 

1989. aastal nimetati muuseum ümber Eesti Ajaloomuuseumiks. 1980. aastate lõpul-1990. aastate alguses toimusid Eesti Ajaloomuuseumis mitmed olulised Eesti lähiajalugu tutvustavad suurnäitused - "Kolmevärviline Eesti" Suurgildi hoones (1989) ning "Stalinism Eestis" Maarjamäe lossis (1990).

Eestimaa Provintsiaalmuuseum paiknes Kanuti gildi hoones aastatel1864-1911	Parikas. Vaade üle Pika jala Toompeal Kohtu tn. 6 asuvale Provintsiaalmuuseumile (hilisem Teaduste Akadeemia maja). 1926. (EAM D 104-6/157, leht 11)	Parikas (?). Provintsiaalmuuseumi saal, Kohtu tn 6. 1920.aastad. (EAM, N 5631/ 990)	Parikas (?). Provintsiaalmuuseum, Kohtu tn 6. Interjöör. 20.saj.algus.(EAM, N-5631/1982)
E.Karlson. ENSV TA Ajaloomuuseumi ekspositsioon, Sakala tn.3. 1949. (EAM, N 1882)	B.Pippar. ENSV Riikliku Ajaloomuuseumi ekspositsioon Suurgildi hoones. 1963. (EAM, N 16175)	A.Sillasoo. Ajaloomuuseumi Suurgildi hoone suur saal. 1974.(EAM, N 43889)	A.Sillasoo. Tööliste Kelder, ENSV Riikliku Ajaloomuuseumi filiaal. 1969.(EAM, N 26553/1)
R. Kärner. Maarjamäe lossi fassaad.1976. (EAM, N 37068)	A.Sillasoo. Maarjamäe lossi fassaad ehitustööde ajal.1984. (EAM, N 37142/3)	A.Sillasoo. Renoveeritud lossi üleandmine muuseumile, tulevases Okase saalis. 27.02.1987. (EAM, N 37148/6)	A.Sillasoo. Ajaloomuuseum, Maarjamäe loss, vaade ekspositsioonisaali nr 14. 1989.a. (EAM, N-35013/14)